Iga inimene on mingil määral isekas, mina olen ka - suhteliselt isekas tüüp. Miks siis aga ei suuda ma iseenda huve ja vajadusi, minu isekust, esikohale seada? Miks kipun ma neid pigem peitma, otseselt iseenda kihtide alla matma? Kui kaua olen ma olnud rahulolematu oma keha ja tervisega? Ja kui kaua olen ma siis tõsiselt olukorra parandamise nimel ka vaeva näinud??? Neli-viis päeva tõeliselt tubli olla pole probleem - võtan end kokku ja teen ära. Aga kuidas endale selgeks teha, et minu olukorras on vaja teha elukestvaid muutusi - päevast päeva, aasta aastasse, aastakümneid järjest??? Et sellist muutust teha, pean muutma oma suhtumist toitu - et söön selleks, et oma keha toita, mitte selleks, et negatiivseid tundeid alla suruda. Kuidas seda aga teha?
Ega käesolev nädal ei ole ju päris lootusetu olnud.... aga trenni pole õieti teinudki ja eile õhtul ning täna lõunast olen arutult küpsiseid krõbistanud... kõht ei olnud tühi, meel polnud kurb - igavusest siis vist??? gaad kui vastik on olla, kui põhjus leitud on!
Pole halba ilma heata :) Otsustasin, et hakkan trennis käima - meil on töö juures kord nädalas võimalik aeroobika sarnast trenni teha - siiani pole ma seal käinud, aga kohe kui trennid toimuma hakkavad, siis proovin järgi :) Mõni trennimisvõimalus on veel jutuks olnud, loodan, et seegi tõeks saab :) Ja üks töökaaslane üllatas täna pakkumisega, et võib tööle tuua oma üleliigse trenažööri, millega on ka minul põhimõtteliselt iga tööpäev võimalus pisut kaloreid põletada :)))
Sai siin nüüd pisut tundeid ja mõtteid paberile pandud - loodan, et ei tekitanud lugejas muljet, et omadega nüüd mustas masenduse olen... ei ole. Lihtsalt raske on see iseenda muutmine - teisi kasvatada on palju palju kergem :)
Siinkohal aga LUBAN, et lähen homme taas kõndima ja joon piisavalt vett - homme on seda kõike kergem teha, sest mul on puhkepäev ja ma kavatsen seda nautida :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar