Ohjah. Olen viimasel ajal õigelt teelt kõrvale kaldunud. Pole kohe üldse oma söömist jälginud, pigem olen isegi kõikvõimalikku sodi endale sisse kühveldanud. Ning end liigutanud ka pole - vaid neljapäeva õhtul otsustasin stressi maandada ja tulin bussipeatusest jala koju (ca 3,3 km) aga seis on siiski üsna nutune.
Plaanisin eile hommikul (reedel) jalgrattaga tööle sõita - see oleks tähendanud ca 16-17 km trenni varahommikul. Plaan oli hea ja olin tegelikult üsnagi ootusärev selle osas. Plaanisin 5.30 kodust väntama hakata, et siis piisava varuga lasteaeda jõuda ja dušši nautida, enne kui pisikesed mudilased kohale jõuavad. Nojah, plaan oli hea, kott oli pakitud ja ratas ootas trepi kõrval... ning kell 6.09 sadas üks mu esivanematest tuppa sisse ja uuris, kas ma juba läksin tööle.... ruttu ruttu maast lahti, pisike pesu, seljakott selga ja ratas autosse :S Oeh, nii tore tegelikult, et ta mind tööle ära viskas, aga kui te vaid teaksite kui vihane ma olin... ja kedagi teist peale iseenda polnudki süüdistada - olin äratuskellaga puusse pannud. Olin siis turris olekuga tööl kuni lõunani, kuni suurem kogus tühjasid süsivesikuid mu pahameele varjutasid. Ratas jäi eilse seisuga aga lasteaeda pühapäeva ootama. Siis on meil töökaaslastega üks äge rattamatk ees ja seda ma juba maha ei maga :)
Varsti on SEB sügisjooks, kus saab ka 10 km joosta. Tahaksin nii väga ise ka sellest üritusest osa võtta... järgmine võimalus oleks kevadel... eks näis, kas õnnestub :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar